Ürtide ja maitsetaimede kasvatamine korteri tingimustes- võimalused, tähelepanekud.
Sageli näeme reklaame ja artikleid sellest, kuidas “kasvata ürte oma köögis aastaringselt – nii on alati värske maitseroheline võtta!”. Idee on ülimalt ahvatlev, ent kui reaalne see on? Siin tuleb mängu paras annus realismi ja eneseanalüüsi.
Esiteks, nagu eelnevalt käsitletud, on talvel toas ürtide kasvatamine keeruline. Kui suvel saame rõõmsalt rõdult basiilikulehti näpistada, siis detsembrikuine basiilik aknalaual on sageli kahvatu vari iseendast. Tihti ellujäämine ongi eesmärk, mitte aktiivne saagikasvatus. Näiteks rosmariinipott elutoas ei pruugi talvel uusi võrseid toota, aga ta hoiab oma okkaid piisavalt rohelisena, et aeg-ajalt võiks sealt mõne oksakese supi sisse panna. Kas seda saab pidada “värskeks ürdiks aastaringselt”? Tehniliselt jah, taim on elus ja annab midagi, aga võrreldes suvise lopsaka kasvuga on see minimaalne.
Mõned ürdid siiski toimivad tubastes tingimustes talvel paremini kui teised. Vahemerelised igihaljad (rosmariin, loorber, tüümian) on harjunud talvel madalama valguse ja temperatuuriga oma looduslikus kodus – neil on loomulik puhkeaeg. Kui pakkuda neile sarnast (ehk hoida jahedamas ruumis ja mitte üle kasta), võivad nad talve kenasti üle elada ning isegi mõne õrna võrse kasvatada. Petersell on külmakindel ja taimeke võib jahedal verandal potis pikalt roheline püsida; teda saab üsna julgelt “aastaringsena” kasvatada, kui mõni taim sügisel potistada ja tuppa tuua. Mint (piparmünt) seevastu tahaks tegelikult talvel puhata – toas soojas ta kiratseb, viskab võib-olla viimasedki lehed maha ja ootab alateadlikult kevadet. Sellisel juhul ongi meil pigem “ellu jäänud juurikas potis”, mis kevadel uuesti tärkab, aga vahepeal vaevalt mõne värske lehe annab.
Siseruumides aastaringse ürdiaia populaarsus on toonud turule ka nutikaid lahendusi, nagu väiksed hydroponic (vesiaianduse) seadmed LED-lampidega. Need tagavad taimedele pidevalt vee, valguse ja toitained – justkui “ürdifarm” köögiriiulil. Sellistes tingimustes on tõesti võimalik, et basiilik vohab veebruaris sama uhkelt kui juulis aiapeenras. Kuid see eeldab tehnoloogia kasutust ning pühendumist (ja ka lisakulutust elektrile kasvulampide jaoks). Paljud hobiaiapidajad eelistavad siiski looduslikumat lähenemist: kasvatada ürte hooajati ja tunnistada sesoonsust. See tähendab, et suvel naudime maksimumi – õues on tilli ja basiilikut külluses –, aga talvel lepime sellega, et aknalaual on paar potikest, kust saab veidi rohelist, ja ülejäänud maitsevajaduse katame kuivatatud või sügavkülmutatud ürtidega.
On lausa öeldud, et toas talvituvad ürdid on pigem nagu lemmikloomad, kelle eest hoolitseda, kui päris köögiviljaaed. Nad pakuvad silmailu, rohelist teraapiat ja lõhna, aga suurt saaki neilt loota pole. Analüütiliselt võttes on see loogiline: taimede kasv on fotosünteesist sõltuv ning kui pole päikest, pole ka kasvu. Seega, kui just ei investeeri korralikku lisavalgustusse, ongi talvised ürdid rohkem sümboolsed. See ei tähenda, et need kasutud oleks – vastupidi, esimene värske roheline leheke jaanuaris oma enda aknalt võib pakkuda tohutut rõõmu ja vitamiinisüsti südamesse. See ongi omaette väärtus, isegi kui supipotti neist suuri kimpe ei saa.
Potipõllundus linnakeskkonnas: argumendid ja näited
Linnakeskkonnas on ürtide kasvatamine potis paljude jaoks ainuvõimalik variant – kortermaja rõdul või aknalaual pole muud ruumi kui see, mida potid lubavad. Kuid kas potikasvatus on ka eelistatum? Paljude aednike arvates küll, ja mitte ainult ruumipuuduse tõttu. Potipõllundusel on oma võlud, mis teevad selle linnaelaniku jaoks ideaalseks lahenduseks.
Esiteks, nagu eelnevalt mainitud, pakub konteineraiandus paindlikkust. Linnas võivad tingimused muutuda hetkega – üks kõrghoone võib varjutada poole päevast päikese, kitsas hoov võib tuult koridorina võimendada. Pottides taimi kasvatades saab aga nende “eluaset” muuta: kui hommikupäikest on ühes nurgas külluses, tõstetakse ürdid sinna; kui keskpäevane leitsak ähvardab mulda läbi kuivatada, saab potte liigutada varju. Selline mobiilsus on suur eelis võrreldes avamaa peenraga, mida liigutada ei saa. Linnas on tihti ka mikrokliima veidi leebem – asfalt ja betoon salvestavad soojust, hoonete seinad pakuvad varju tuule eest. Rõdul kasvatatud taimed võivad seetõttu vahel kiiremini kasvada kui maamaja avatud põllul tuulte meelevallas olevad taimed. Eriti näiteks tomatid ja paprikad (mis küll pole ürdid, aga köögiviljad) annavad linnabalkonidel paremat saaki just soojuse kogunemise tõttu. Samamoodi võib rõdu olla ürtidele mõnus: seina ääres on öösiti kraadi-paar soojem kui lagedal.
Teine argument on puhtus ja kontroll. Linnakeskkonnas potis kasvatades saab täpselt valida, mis mullas taim kasvab – ostes kvaliteetse turbamulla või segades mullasegu ise, väldib aednik mõnd aiajuhuslikku kahjurit või taimehaigust, mis avamaalt võib levida. Samuti on umbrohtu pottides väga vähe. Näiteks keset Tallinna korteris rõdul peterselli kasvatades ei pea keegi rohima – pottides tärkab harva mõni eksikülaline, ja kui tärkabki, on teda lihtne märgata ja välja noppida. Ka kahjurite olukord on kontrollitavam: lehetäid ei levi 10. korruse rõdule nii jõuliselt kui aiamaale (kuigi võivad ka sinna tee leida, olgem ausad). Samuti saab potte vajadusel veidi isoleerida – kui üks taim haigestub, saab tema poti teistest eemale tõsta. Linnas, kus aednik võib olla algaja ja õppida katse-eksituse meetodil, annab selline modulaarne lähenemine turvatunnet.
Kolmas eelis on esteetika ja korrasolek. Linnakeskkonnas tahetakse tihti, et kõik näeks välja stiilne ja puhas – peenramaa võib aga paratamatult veidi metsikuks kasvada hooaja lõpuks. Potiaed seevastu võimaldab kujundada oma rõdust või terrassist väikese disainitud aiakese: valida ühtses stiilis potid, sättida need korruspeenra-laadselt astmetele, lisada võrkaedik näiteks ronitaimedele. Kokkuvõttes võib rõduürdiaed olla nagu elav dekoratsioon. Samuti eelistavad paljud linnalised maitseaiad segada ürte ilutaimedega: lavendlipott on nii ilus kui kasulik – meelitab mesilasi ja pakub lõhnavat silmailu, lisaks saab õisi-teelehti kasutada. Selline ornamentaalne köögiaed sobib linna, kus ruumi on piiratud ja iga element peaks täitma mitut otstarvet.
Loomulikult on ka potipõllundusel kitsaskohti. Suvepuhkusele minnes pead leidma kellegi, kes su potte kastab – vastasel juhul leiad naastes kuivanud varred. Samuti võivad väetise- ja mureküsimused tekkida: vihm ei pese potimullast liigseid soolasid välja nii nagu avamaal, seega peab potiaednik hoolikamalt doseerima, et väetamine liiga ei teeks. Samas on tänapäeval linnas selle tarbeksgi nutikad lahendused – tilkkastmissüsteemid rõdul, isekastvad potid, veereservuaariga rõdukastid. Sellised abivahendid aitavad muuta potis kasvatamise mugavaks ka kiire elutempoga linnainimesele. Lõppkokkuvõttes on oluline, et linnaski saab endale aiakogemuse luua, olgu see või paari ruudune rõdu või laiem aknalaud. Potiaed pakub rahuldust ja maitserohelist sama hästi, kui suur maalapp, ning paljude noorte aednike jaoks on see esimene samm rohenäpuks saamisel.
Valgus, kastmine ja temperatuur: praktilised nõuanded
Iga ürt on isemoodi iseloomuga, kuid üldiselt saame rühmitada vajadusi. Valgus on enamiku maitsetaimede puhul kriitiline tegur – suurem osa neist armastab päikest. Reegel on, et 6–8 tundi otsest päikesevalgust päevas tagab aromaatsed lehed. Näiteks Vahemere ürdid nagu tüümian, rosmariin, oregano tahavad lauspäikest; varjus jäävad nende lehed kiduraks ja eeterlikke õlisid koguneb vähem, mis tähendab lahjemat lõhna. Siiski on ka varjutaluvamaid maitsetaimi: meliss ja münt lepivad poolvarjuga ning isegi petersell võib kasvada üsna kenasti põhjapoolsel aknal, saades valgust vaid hajusalt. Tegelikult on jahedam poolvari mõne taime puhul eelistatud: koriander näiteks eelistab pigem suvist varju keskpäevase päikese eest, sest muidu ta kuumeneb üle ja hakkab õitsema, selle asemel et lehti kasvatada.
Kui loomulikust valgusest jääb puudu (eriti tubastes tingimustes), tuleb appi võtta kunstvalgus. Basiilikul on näiteks kõrged valgusnõuded – ta on pärit troopikast, kus päev on pikk ja intensiivne. Kui püüda basiilikut hoida talvel ainult loomuliku valgusega toas, sirutub ta valguse poole õblukeseks. Lisa kasvulamp, mis annab talle +4–6 tundi “päeva” juurde, võib teha imesid: taime varred jäävad lühemad ja lehed suuremad (ehk taim on kompaktsem ja tugevam). Oluline on valida õige spektriga lamp – tavaliselt on spetsiaalsed taimevalgustid purpurset tooni valgusega (segu sinisest ja punasest), mis on just fotosünteesi jaoks sobivaim. Kodukasutuses on aga levinud ka täisspektri LED-lambid, mis annavad suhteliselt neutraalset valget valgust ja sobivad köögikeskkonda visuaalselt paremini.
Kastmine – siin kehtib kuldne kesktee. Enamik maitsetaimi ei armasta läbi vettinud mulda, eriti puitunud vartega Vahemere liigid (rosmariin, lavendel, tüümian). Nende loomupärane kasvukoht on kiviklibu, mis kuivab kiiresti; liigniiskus määndab juured ja taim hukub pigem liigses “armastuses” kui väheses kastmises. Teisalt on rohkete pehmete lehtedega taimed (nt piparmünt, basiilik) üsna veelembesed – nende lehemass aurustab palju vett ja nad närtsivad kiirelt, kui muld läbi kuivab. Praktiline nõuanne on kasta pigem hommikul või ennelõunal, et taim jõuaks vee omastada enne kui keskpäevane päike lehed närtsitab. Õhtune kastmine on ka võimalik, aga siis peab jälgima, et lehed ei jääks märjaks ja jahedas öös seistes haigust ei tekiks (nt hallitus). Pottides kasvatajad peaksid kindlasti jälgima, et potil oleks äravooluaugud – seisev vesi potipõhjas on paljude maitsetaimede surm.
Üks kavalus: vee kvaliteet. Vihmavesi on ürtidele pehmem ja meelepärasem kui kloorine kraanivesi. Kui võimalik, võiks linnaski vahel taimi vihmaveega kasta (näiteks koguda rõdul kastmisvette ämbrit vihmaga). Muidugi ei maksa sellega liialdada, aga tundlikumad ürdid (nt basiilik) tänavad, kui nende juuri ei jahutata jääkülma kraaniveega. Kastmise sagedus sõltub suuresti temperatuurist – mida soojem, seda tihemini. Samuti potisuurusest: väike pott = tihedam kastmine.
Temperatuur on kolmas võtmetegur. Maitsetaimed on üldiselt üsna vastupidavad temperatuurikõikumistele, kuid on mõned kriitilised piirid. Basiilik on tuntud külmavares – alla +10 °C teda õue jätta ei tasu. Juba 5 °C öösel võib põhjustada lehtede kolletumise ja varre näotud tumedad laigud (justkui külmakahjustus). Seega basiilik läheb õue alles siis, kui ööd on stabiilselt soojad. Ka sidrunhein nõuab selgelt troopilist soojust: alla +15 °C ta lihtsalt lõpetab kasvamise. Rosmariin ja loorber taluvad nullilähedast temperatuuri (isegi väikest miinust) lühiajaliselt, aga eelistavad talvituda jahedas (+5…+10 °C) ning suvel neil üle 30 °C kuumus ka hästi ei mõju – lehed kuivavad äärest. Tüümian, oregano, salvei armastavad sooja suve, aga tulevad toime ka jahedamate ilmadega; nad on harjunud Vahemere mägismaa oludega, kus ööd võivad jahedad olla. Selles mõttes on nad põhjamaises suves rahul – öine jahedus neid ei heiduta, peaasi et päev päikest antaks. Petersell ja till idanevad lausa madalal temperatuuril: peterselliseemne võib külvata aprillis otse peenrasse, ta küll tärkab aeglaselt, aga noored taimed taluvad öökülma kenasti. Tilligi võib üsna vara külvata, kuni lund pole, sest ta on harjunud varakevadel kasvama. Siin avaldub nende päritolu: till, petersell, koriander – kõik on pärit regioonidest, kus kliima pole troopiline (Vahemeri, Lähis-Ida), seega neil on säilinud külmakindlus.
Mida teha, kui temperatuurid ei klapi taime soovidega? Kasvuhoone on lahendus neile, kel ruumi ja võimalust – see pikendab hooaega ning tagab stabiilsema soojuse. Linna rõdul kasvuhoonet ehitada on keeruline, küll aga saab tekitada ajutisi katteid – näiteks kui septembris lubab öökülma, saab katta ürdipotid kattelooriga. See kerge kangas tõstab “tunde” paar kraadi ja võib päästa basiiliku veel mõneks ajaks. Samamoodi kevadel, kui päeval on juba soe, aga öösel langeb 0 lähedale: katteloor õhtul ürtide peale ja hommikul ära, nii võib julgelt aprilliski mõne karastunud taime juba õue jätta.
Erinõudlike ürtide (nagu just basiilik ja sidrunhein) puhul on sageli abi nende paigutamisest soojale alusele. Näiteks on inimesed pannud basiiliku poti sooja kodumasina peale (külmkapi pealne, mis eraldab sooja tagant, või soojapuhur läheduses) – eelkõige siseruumis, kui idanemist ootavad või lihtsalt külm aknalaud jahe oleks. On lausa olemas elektrilised soojendusega kasvualused seemikutele. Sidrunhein armastab ka niiskemat õhku, nii et aeg-ajalt vee pihustamine tema ümbrusse on kasulik.
Kokkuvõttes kehtib teesuurune teadmine: õpi tundma iga oma ürdi kodukandi kliimat, ja siis proovi luua talle võimalikult sarnased tingimused. Kui tead, et su ürt on kõrbetaim (tüümian – kuum ja kuiv), siis kasta harva ja anna palju päikest. Kui ta on soolembene džunglitaim (basiilik – soe ja niiske), siis hoia temperatuur kõrge ja muld parasniiske, väldi tuuletõmmet. Nii tänavad taimed sind aromaatse ja rikkaliku kasvuga.
