Erinevad ürdid ja nende roll põhjamaade köögis- kasulikkus ja kasvatamise eripärad
Põhjamaades ja Baltikumis armastatakse tugeva aroomiga maitsetaimi hoolimata karmist kliimast. Traditsioonilised kohalikud ürdid on eelkõige till, petersell ja murulauk – need on siinsetes köökides aastasadu au sees olnud, maitsestades suppe, kala- ja kartuliroogasid. Till on lausa põhjamaise toidulaua sümbol, kuuludes näiteks marineeritud kurkide, gravlax’i ning suviste värskete kartulite juurde ning andes roogadele värske, kergelt magusa ja vürtsika maitsenüansi. Murulauku ja peterselli on samuti kasutatud laialdaselt – murulaugu sibulane mekike sobib munaroogadele ja salatitesse, peterselli värskus täiendab suppe-praade. Need ürdid on ka põhjamaade kliimas üsna vastupidavad ning kasvavad rõõmsalt nii peenral kui potis.
Lisaks neile klassikutele on viimasel ajal üha enam kasutusel maailma maitsetaimed, mis küll pärinevad soojematest paikadest, kuid leiavad tee ka põhjamaade toidulauale. Näiteks:
Estragon (harilik estragon) on prantsuse köögi lemmik, aniisise maitsega ürt, mida kasutatakse kastmetes (nt Béarnaise’i kaste) ning marinaadides. Estragoni päritolu ulatub Venemaale ja Kesk-Aasiasse, kuid ka meil saab seda kasvatada – kuigi prantsuse estragon on paljundatav vaid pistikutest, on ta mitmeaastane ja võib talvituda (õige sordivaliku ja kaitse korral talub isegi kuni –20 °C külma). Põhjamaade traditsioonilises köögis estragon väga prominentne ei ole, ent näiteks Eestis on estragon maitseandjaks tuntud rohelisele limonaadile (Nõukogude-aegne Tarhun), mis viitab selle ürdi eksootilisele, kuid armsale rollile kohalikes maitsemälestustes.
Koriander on veel üks näide. See Lähis-Idast ja Vahemere maadest pärit ürt (mille lehti tuntakse ka kui cilantro) toob toitudesse erksa, tsitruselise maitsenoodi. Koriandrit pole Põhja-Euroopa talupojaköögis traditsiooniliselt kasutatud, kuid globaalse kokakunsti mõjul on see jõudnud ka siia – olgu siis Aasia roogade valmistamisel või moodsas põhjamaade fusion-köögis. Samas jagunevad arvamused: mõnele on koriandri maitse võõrapärane või geneetilise eripära tõttu isegi seebine. Sellest hoolimata lisab koriander põhjamaade söögilauale uut dimensiooni, sümboliseerides tänapäevase köögi avarust.
Sidrunhein (sidruneheina nime all tuntud ka kui sidrunrohi) on näide ürdist, mis traditsiooniliselt kasvab troopilises kliimas (Kagu-Aasias). See intensiivse sidrunilõhnaga rohttaim on hädavajalik Tai ja Vietnami köögis, andes suppidele ja karriroogadele värske tsitrusearoomi. Põhjamaades oma roogades sidrunheina kasutamine viitab maitserännule troopikasse – see pole kohalik maitse, küll aga toob mitmekesisust. Sidrunheina kasvatamine siin on parajalt väljakutsuv (ta vajab palju soojust ja pikka kasvuperioodi), kuid pühendunud aednikud on proovinud seda potis kasvatada, suvel õues sooja päikesega turgutada ning talveks tuppa viia. Põhjamaade karges kliimas sidrunheina avamaale jätta ei saa, kuid kui õnnestub seda maitsetaimena kasvatada, lisab see põhjamaistele toitudele eksootilise särtsu ning näitab, et ka polaarjoone lähedal saab troopilisi maitseaardeid nautida (ehk küll enamasti importtoorainena).
Teine huvitav täiendus on “Mojito” piparmünt – tegelikult piparmündi erisort (Mentha × villosa), mis pärineb Kuubast ja mida kasutatakse kuulsa mojito kokteili valmistamiseks. See mündisort on mahedama ja pehmema maitsega, meenutades veidi aedmünti, ja selle lehed on suuremad ning karvased. Põhjamaade aiandusfännid on seda sorti viimasel ajal avastanud, sest kokteilikultuuri populaarsus on kasvanud ning oma värskelt kasvatatud mündiga mojitot segada tundub ahvatlev. Mojito-piparmünt ei ole meie kandis pärismaine, kuid mündid üldiselt kasvavad hästi ka jahedamas kliimas. See konkreetne sort peab vastu umbes −20 kraadini (USDA tsoon 5–6), seega näiteks Leedus, Lätis või Lõuna-Eestis võib ta peenras talve üle elada. Maitsetaimena täidab mojito-münt põhjamaades pigem nišši – ta pole traditsioonilise köögi osa, küll aga rikastab suvist joogimenüüd ning toob aeda mõnusa aroomi.
Üldiselt on põhjamaade maitsetaimede valik omanäoline segu kohalikust traditsioonist ja sisse toodud lemmikutest. Kohalikud maitserohelised (till, murulauk, piparrohi, aed-liivatee jt) on läbi ajaloo aidanud toite säilitada ja maitsestada – näiteks soola kallidus keskajal tähendas, et hapendamisel ja säilitamisel kasutati palju tilli ja kadakamarju, mis andsid nii maitset kui aitasid hoida toitu riknemast. Tänapäeval aga jõuavad meie aiapeenardesse ka Vahemere ja Aasia ürdid, mis varem siinkandis tundmatud. Põhjamaade uue laine kokandus – tuntud ka kui New Nordic Cuisine – ei pelga kasutada koriandrit, tüümiani, estragoni või teisi “võõramaiseid” ürte omapärases võtmes koos kohalike toorainetega. Nii võib öelda, et maitsetaimed jutustavad ka kultuuride põimumise lugu: karmis kliimas kasvatatud ürt kannab endas kodutunnet ja traditsiooni, samas kui uued eksootilised maitsetaimed peegeldavad põhjamaalaste avatud meelt ja gurmeehuvi.
Kasvatamise eripärad: toas, peenral, potis või rõdul?
Meie kliimas tuleb iga ürdi jaoks leida õige kasvukoht ja -viis. Kasvukoha valik – kas kasvatada ürti avamaal peenras, potis rõdul või hoopis toas aknalaual – sõltub suuresti konkreetse taime vajadustest ning aedniku võimalustest.
Vastupidavad mitmeaastased ürdid (nagu tüümian, pune, salvei, murulauk) eelistavad tihti peenart avamaal. Peenras on mullapinda rohkem, juured saavad sügavamale tungida ning mullaniiskus püsib ühtlasem. Näiteks lavendlit ja tüümiani kasvatatakse põhjamaades sageli lillepeenardes dekoratiivsete taimede seas – nad talvituvad hästi (vähemalt teatud sordid) ning moodustavad ilusaid puhmaid. Samuti murulauk ja piparmünt lausa laiutavad peenras, kui neile võimalus anda. Siinkohal tuleb küll piparmündi puhul ettevaatlik olla: avamaal kipub münt kontrollimatult levima ja võib peagi üle aia vallutada terve nurga. Seetõttu soovitatakse münti ja teisi agressiivseid ürte kasvatada hoopis piiratud ruumis (näiteks potis), isegi kui see pott on maa sisse kaevatud. Nii püsib mürakas mündijuurtega taim kenasti ohjes ning ei lämmata naabreid.
Paljud soojalembesed üheaastased ürdid (basiilik, koriander, till jmt) kasvavad edukalt õues peenral suvekuudel, ent kuna nende eluiga on lühike, võib neid sama edukalt kasvatada ka potis või kastis. Basiilik armastab soojust ja täispäikest; Eesti suve lühike öö jahedusega võib basiilikule isegi õues väljakutse olla. Tihti kasvatatakse basiilikut meil hoopis kasvuhoones või potis päikesepaistelisel aknalaual, sest nii saab ta rohkem ühtlast soojust. Koriander on huvitaval kombel vastupidine – tema kipub kuuma päikese käes kiirelt õitsema (s.t “boltima”), seetõttu võib jahedam põhjamaa suvi talle isegi sobida, aga samas on suvised valged ööd väga pikad ning ka see soodustab õitsemist enne lehtede lopsakaks muutumist. Nii et koriandri puhul tuleb trikitada: külvata teda järk-järgult mitmel korral suve jooksul, et oleks alati mõni taim lehtede andmise faasis. Peenras saab seda hõlpsasti teha, aga ka rõdukastis või suuremas potis on võimalik mitut külvi ajastada.
Rõdul ja terrassil potis kasvatamine on linnakeskkonnas tihtipeale ainus võimalus – kõigil pole oma aeda, kuid väike rõdu võib suvel toimida rohelise oaasi ja ürdiaiana. Potis kasvatamisel on mitmeid eeliseid: konteinereid saab liigutada vastavalt vajadusele päikese kätte või varju, tuppa või õue, mis on muutliku ilmaga põhjamaades väga kasulik. Näiteks võib kevadel hoida potte toas või kasvuhoones, et noored taimed öökülma ei saaks, ja suve saabudes tõsta nad õue päikest nautima. Sama kehtib sügisel – poti saab tuua varju, kui esimene külm ähvardab, pikendades taimede kasvuaega. Lisaks on pottides lihtsam kontrollida mulla niiskust ja kvaliteeti: saab kasutada head ürdimulda ning vajadusel kasta-t väetada täpselt, ilma et vihmasadu või põud segaks liigselt. Ka umbrohu riski on pottides vähem ning taimed püsivad kenasti organiseeritult koos.
Pottides ürtide kasvatamine on eriti populaarne linnakorterite rõdudel ja aknalaudadel. Esiteks annab see võimaluse pidada aiakest ka seal, kus maad ei ole – ruutmeeter rõdu võib mahutada mitu maitsetaime. Teiseks saab konteinertaimi hõlpsalt ümber paigutada: tugeva tuule või äikese eel tõstetakse potid varju, lõõskava päikese korral saab vajadusel varjestada. Samuti hoiavad potid kontrolli all ürte, mis muidu peenral laiali jookseksid (piparmünt, meliss). Siiski on potiaednikul ka omad katsumused – piiratud mullamaht kuivab päikesega kiiresti läbi ning väikeses potis võib suvekuumaga juhtuda, et kasta tuleb iga päev, vahel lausa hommikul ja õhtul. Mida suurem on pott, seda stabiilsem keskkond – ürdid kasvavad nii suureks, kui nende juurtele ruumi antakse. Seetõttu näeb kogenud rõduaednik rõdul tihti pigem mõnda suurt istutuskasti kui rohkelt pisikesi potikesi; suures konteineris püsib niiskus paremini ja taimed võivad koosluses kasvada. Näiteks basiilik ja tüümian saavad ühes kastis läbi, sest armastavad sarnast sooja ja päikselist keskkonda. Ainult piparmünt tuleks alati jätta omaette potti, sest see vallatu naaber kipub muidu kõik kohad juuri täis ajama ja teised välja tõrjuma.
Toas kasvatamine on omaette kategooria. Paljud ürdid sobivad toa-aknalauale lühiajaliselt – eriti need, mis on kompaktsed ja soojalembesed, nagu basiilik, tüümian, väiksemad tšillipiprad või rosmariin. Tubasel kasvatamisel on aga suurim väljakutse valguse vähesus, eriti sügis-talvekuudel. Põhjamaade talvel on päevad lühikesed ning päike madalal, mistõttu isegi lõunapoolne aken ei pruugi anda taimedele küllaldaselt valgust. Asjatundjad on täheldanud, et siseruumides jääb maitsetaimedel tihti valgust väheks ning seetõttu nad ei kasva sama jõudsalt ega aromaatseks kui vabas õhus. Taim venib pikaks ja kahvatuks (nn etiolatsioon) ning lehti annab kasinalt juurde. Seetõttu on populaarsust kogumas kasvulampide kasutamine – LED-lambid, mis paigaldatakse aknalauale lisavalgust andma. Need võimaldavad luua taimele kunstliku “suve”, pikendades valget aega isegi detsembris. Tulemuseks võivad ürdid ka toas lopsakamad olla. Kuid ka valgusega aitab vaid teatud piirini – tubane õhk on talviti kuiv ning temperatuur kõikuv (päeval soe, öösel külm akna juures, radiaator alt küttemas). Seega täielikult õues suvepäikese käes sirgunud ürdi lopsakust on toatingimustes keeruline saavutada.
Praktiline rusikareegel: taime kasvatamine seal, kus ta loomulikult meelsasti kasvaks. Vahemere põõsas-ürdid (rosmariin, lavendel, salvei, tüümian) armastavad tuult ja päikest – suvel rõdule või õue ja talveks jahedasse valgesse tuppa. Troopilised maitsetaimed (basiilik, sidrunhein) tahavad stabiilset sooja – neile sobib suvel kasvuhoone või tuulevaikne nurgake õues, aga esimeste külmade ilmadega peaks nad kindlasti tuppa kolima, sest juba +5 °C kandis temperatuur võib neid kahjustada. Kohalikud ühe- või kaheaastased maitsetaimed (till, koriander, petersell) kasvavad julgelt peenral lühikese suvega oma elutsükli läbi, aga neid võib edukalt ka köögis potis ettekasvatada või sügisel potiga tuppa tõsta, et natuke pikendada värske saagi aega.
Kasvutingimused Põhjamaades: lühike suvi ja pikad talved
Põhjamaade ja Baltikumi kliima seab ürdikasvatusele omad raamid. Lühike suvi tähendab, et meil on vähe aega, mil maitsetaimed saavad täie hooga kasvada. Viimane öökülm võib tulla alles mai lõpus ja esimene juba septembris, nii et tõeliselt frostivaba periood on napi nelja kuu ringis. Õnneks taimede lehtede kasvatamiseks – mille pärast me ürte ju peamiselt kasvatame – piisab tihti vähema ajaga, kui näiteks viljade valmimiseks. Kui maitseürt jõuab vaid natukenegi rohelist massi kasvatada, saab tema lehti juba näpistada ja kasutada. Seega ei peagi ürdiaednik muretsema tomatitele vajalikust pikast suvest; rohelised varred-lehed arenevad kiiremini. Paljud üheaastased ürdid, nagu till ja petersell, on kiire kasvuga ning lühikest suve nad ei pelga. Pealegi on juuni-juuli kuud põhjamaades eriliselt valged – kuigi suve kestus on lühike, kompenseerib seda osaliselt ööpäevaringne valgus kõrghooajal. Jaaniöö paiku “magavad” taimed vaid paari hämariku tunni ning see intensiivne valgus võib osade ürtide kasvu isegi soodustada. Samas on temperatuur teine lugu: kui juuli juhtub jahedapoolne ja päikest on vähe, siis lõunamaa ürdikesed (nt basiilik) lihtsalt passivad nukralt. Seepärast ongi mõistlik sooja armastavad maitsetaimed ette kasvatada kasvuhoones või siseruumis juba kevadel, et nad suve alguseks oleksid tugeva taimehakatisena valmis kasvuspurti panema niipea, kui soojakraadid lubavad.
Jahedad kevaded ja sügised nõuavad aiapidajalt nutikust. Paljud harrastajad alustavad ürtide ettekülviga märtsis-aprillis siseruumides või soojas kasvuhoones. Nii saab pea poolteist kuud edumaad, enne kui taimed õue kolida tohib. Näiteks basiiliku võib sisetingimustes potti külvata juba märtsis – ta tärkab kiirelt soojas toas. Kui öökülmaoht on möödas, harjutatakse noor taim tasapisi välisõhuga (päeval õue, ööseks tuppa, nn karastamine), et ta juuni algul püsivalt õue saaks jääda. Ilma sellise eelkasvatamiseta ei jõuaks mõnigi taim lühikese suvega eriti saaki andagi, eriti aeglasemad kasvajad nagu rosmariin või harilik estragon.
Pimedad talved on põhjamaise ürdiaedniku raskeim aeg. Avamaal on enamik maitsetaimi talvel kas uinunud (mitmeaastased risoomid mulla all) või üheaastastena hoopis hukkunud. Värsket rohelust loodusest ei leia mitu kuud. Just seepärast on populaarne tuua osa ürte talveks siseruumi (pottides) või teha talvel aknalaudadele mini-aiad, mis kasvulampide all rohelist kraami toodavad. Tuleb aga tunnistada, et ka parima hoolitsuse juures on talvine tubane maitsetaim pigem “ellu jäänud” kui lopsakalt vohav. Paljud meist on ostnud poest potikese basiilikut jaanuaris lootes, et nüüd on värske ürdi käepärast – paari nädala pärast seisab aga aknal auväärne raagus vars, sest pimedus ja keskküte tegid oma töö. Spekulatiivselt võib öelda, et isegi kui õnnestub taimi talvel elus hoida, on nende kasv pigem väga aeglane ja lehed väiksemad ning kahvatumad. Sisuliselt hoiame taime hinge sees kuni kevadpäikese tagasitulekuni. Erandiks on siin ehk mõni toekam rosmariinipõõsas või piparmündipuhmas, kes jahedas verandal või keldris talvitub nagu karu unne – lehti küll eriti juurde ei kasva, aga olemasolevad püsivad kasutuskõlblikena. Näiteks petersell (kaheaastane taim) võib lumeta peenras või külmas kasvuhoones rosetina talve üle elada ning annab seejärel varakevadel uut kasvu; samuti talvitub sageli murulauk ja juba aprillis saab värskeid kõrsi lõigata. Kokkuvõttes on põhjamaine aednik õppinud, et aastaringselt päris suvist lopsakust pole mõtet oodata – sügistalvisel hooajal on meil pigem vähenõudlik talvine rohelus. Tubastes tingimustes tulevad appi nutikad võtted: LED-kasvulambid, õhuniisuti kuiva kliima leevendamiseks, taimele sobiva puhkeperioodi võimaldamine (mõni taim tahabki talvel veidi puhata). Nii võib siiski saada aastaringselt väikseid vitamiinirikaste lehtede noppeid – olgu see siis aknalaual talvitunud tüümianioks või külmkappi pimedasse pandud piparmündipott, mis varakevadel uuesti aknale tuues eluvaimu sisse saab.
Tasub märkida ka seda, et põhjamaade lühike kasvuaeg võib mõjutada ürtide maitseintensiivsust. Sageli arvatakse, et lõunamaistes päikeseküllastes oludes kasvanud maitsetaimed on aromaatsemad – näiteks Itaalia päikese all kasvanud basiiliku või tüümiani eeterlikud õlid on kontsentreeritumad kui meie jahedas suves kasvanuil. Meie kandis kasvatatud ürdid on õrnemad nii maitselt kui tekstuurilt, mis pole ilmtingimata halb: vahel ongi pehmem maitse suupärasem. Ent tõsi on, et lõunas intensiivselt lõhnav rosmariin võib siin kasvada küll uhkeks põõsaks (kui potis talvitada), aga tema lõhn jääb hillitsetumaks. See on veel üks põhjus, miks põhjamaade kokad kasutavad rohkelt ka kohalikke looduslikke maitsetaimi – näiteks metsik karulauk, naat või nõges on kevadel tugeva maitsega ja kasvavad metsikult meie oma kliimas, pakkudes kohalikku alternatiivi imporditud ürtidele. Spekuleerides võib öelda, et karm kliima on õpetanud hindama ka maitsenüansse: siinne till võib-olla tõesti pole nii aromaatne kui näiteks India koriander, ent ta on osa meie kultuuripärandist ja maitse-eelistustest.
Aastaringselt õues talvituvad ürdid
Kas põhjamaades on üldse võimalik mõnda maitsetaime aastaringselt õues pidada, nii et ta kevadel jälle tärkaks? Õnneks on – mitmed mitmeaastased maitsetaimed on külmakindlad ja suudavad ka karmi pakase üle elada, kui tingimused on sobivad.
Esmalt tasub mainida murulauku (harilik sibul), mis kuulub lauguliste perre. Tema sibulad talvituvad mullas probleemideta isegi Siberi külmades – murulauk on lausa klassikaline taluaia püsielanik, mille pealsed ka lume alt esimeste hulgas välja sulavad. Samamoodi on piparmünt ja teised mündilised tugeva juurestikuga taimed, mis maa all talve unes püsivad ja kevadel uuesti võrsuvad. Tegelikult on mündid nii vastupidavad, et aednikud peavad pigem nende levikut piirama, mitte nende ellujäämise pärast muretsema. Meliss (aedmeliss ehk sidrunmeliss) talvitub samuti hästi – kuigi pealsed külmuvad tagasi, tärkab ta soojemate ilmade saabudes juurepuhmast uue hooga. Oregano (harilik pune) ja tüümian (aed-liivatee) on pärit küll Vahemere kandist, kuid paljud nende sordid kannatavad üsna krõbedat külma. Tähtis on, et pinnas oleks talvel kuivapoolne: liigniiskus koos jääkülmaga on hullem vaenlane kui pakane iseenesest. Seega, kui pune või tüümian istutada kohta, kus vesi ei ummistu (nt kõrgpeenrasse või kiviktaimlasse), võivad nad miinuskraadid edukalt üle elada. On täheldatud, et isegi kui harilik tüümian ise mõnel krõbedal talvel välja läheb, siis sidruntüümian (tüümiani üks sortidest) pidas näiteks ühel Lõuna-Eesti ürdiaial talve kenasti vastu – seega tasub katsetada erinevaid sorte ja leida need, mis kohaliku kliimaga paremini sõbrunevad.
Teine tugev grupp on talvised sibul- ja juurköögiviljad, mis on ka ühtlasi maitsetaimed: näiteks küüslauk võib peenras üle talve olla (sügisel maha pandud küüslauguküüned juurduvad ja talvituvad, et kevadel kohe kasvama hakata – küüslaugu noored rohelised võrsed on ju ka maitseks väga head). Samuti talisibul (roheline sibul) või karulauk metsikumast valikust – need tulevad aasta-aastalt omast tahtest tagasi.
Mitmete poolpõõsaliste maitsetaimede osas on asi piiri peal. Salvei (aed-salvei) ja tüümian on tegelikult väiksed põõsad, mis soojas kliimas on igihaljad. Meil nad pahatihti lume all osaliselt külmuvad tagasi – ent kui on soodne talv (paks lumevaip isoleerib hästi, pakane pole üleliia ränk), võivad salvei hallikasrohelised lehed kevadel lumekihi alt üsna rõõmsana välja ilmuda. Tihti siiski salvei ja lavendel täielikult avatud õues ei säili. Nende õrnemate püsikute puhul kasutatakse nippi: istutatakse nad kas maja äärde (kus maapind püsib veidi soojem) või kaetakse talveks kuuseokste, lehekõdu või kattelooriga, et juurekaela kaitsta jääkülma ja tuule eest. Sel moel võib rosmariinki mõne soodsama talve üle elada, kuid üldjuhul meil rosmariini peenras ei kasvatata kui mitmeaastast – liiga suur risk on ta kaotada, sest rosmariin pole harjunud mulda läbikülmutava talvega. Küll aga võib rosmariini suveks peenrasse (koos potiga või ilma) istutada ja sügisel üles kaevata. Tamme talu ürdiaednik on jaganud tarkust, et külma pelgavad taimed võikski juba algusest peale potti istutada ning see pott lihtsalt suveks peenrasse uputada – nii juurdub taim küll mulda, ent sügisel saab taime tervelt potiga maa seest võtta ja viia talvituma (näiteks keldrisse) ilma, et juured vigastuksid. Sama kogemuse kinnituseks toodi rosmariini näide: otse peenras kasvanud rosmariin on küll suve jooksul lopsakam, kuid talvel hukub suure tõenäosusega; potiga mullas olnud rosmariin jäi tagasihoidlikumaks, kuid tõenäoliselt elab keldris talve üle.
Üldiselt võib öelda, et talvekindlad ürdid on olemas ja nendega tasub katset teha. Kui aednikul õnnestub mõni maitsetaim mitu aastat samas kohas kasvama saada, on rõõm suur – taim muutub iga aastaga tugevamaks ning saaki annab järjest rohkem. Näiteks mitmeaastane estragon muutub ajapikku väikseks põõsaks ja tema lehed saab iga suvi gurmeeroogades ära kasutada. Küll aga tuleb meeles pidada, et liigne talvine niiskus ja jäätumine võivad ka muidu hardy taime ära kurnata. Seetõttu on soovitus panna peenrale talveks näiteks õhku läbilaskev kuuseokste kiht või multš, mis hoiab suuri temperatuurikõikumisi eemal. Samuti kehtib reegel, et pikas potis talvitumine õues on raskem kui avamaal – potis külmub muld läbi ja sulab jälle kiiremini ning juured on kitsas ruumis kaitsetumad. Kui on soov jätta mõni ürdipott rõdule talveks, peaks see olema külmakindel (parimad on suured savipotid või penoplastist istutuskastid) ja taimejuured lisasoojustusega (näiteks ümbritsetud mullapalliga või pakasekanga sisse mässitud potiga). Samas on lihtsam tõsta pott lihtsalt siseruumi, sest enamik maitsetaimi tunneb end talvel 0 – 5 °C juures pimedas nurgas paremini kui õues -20 °C käes.
Abivahendid väikeses aias ja rõdul kasvatamiseks
Paljud linnaaednikud ja ka need, kel oma aianurk olemas, kuid peenrapinda napib, kasutavad nutikaid abivahendeid, et ürdid siiski kasvatatud saaks. Üheks lahenduseks on korruspeenrad – astmelised lillekastid või riiulitaolised konstruktsioonid, kuhu saab mitu kihti potte paigutada. Need on ideaalsed rõdul või terrassil, kus horisontaalselt ruumi vähe, aga vertikaalselt on õhku. Korruspeenras saavad näiteks ülemisel astmel peesitada päikeselemmikud (basiilik, tüümian), keskmisel astmel poolvarju taluvad (meliss, piparmünt) ja alumisel astmel niiskuselembesed (nt salat või kress). Selline astmeline lahendus on korraga praktiline – rohkem taimi mahub ära – ja dekoratiivne.
Teine populaarne abivahend on ratastel ürdikärud või taimealused. Sisuliselt on see liigutatav alus, kuhu saab potid panna. Päeval võib käruga taimed päikese poole lükata, õhtul tagasi seina äärde tuulevarju – eriti hea lahendus, kui rõdu ise on pisike ja iga päikesekiir tuleb kinni püüda. Ratastel alused on ka abiks koristamisel ja ümberkorraldamisel.
Kui peenart ei saa rajada, aitab tihti suur lillepott või kast, mis mängib minipeenra rolli. Mõned väikeaiad kasutavad kõrgpeenraid – näiteks ehitatakse terrassinurka puidust või plastikust kast, kõrgusega vööni, mille sees on muld. Sinna istutatakse ürdid justkui peenrasse, aga kast hoiab mullakihi soojema (maapinnast eraldi) ning umbrohtu-tigusid pääseb vähem ligi. Selline lahendus sobib ka eakamale aednikule, kellele küürutamine raske – seisad püsti ja rohitsed-kastad mugavalt.
Minikasvuhooned on samuti väärt abimehed. Rõdul võib see tähendada näiteks väikest kokkupandavat kilekasvuhoonet või klaasist kasvuhoonekappi. Kevadel saab sinna panna ürdiistikud varakult kasvama – kile hoiab sooja ja kaitseb tuulte eest, nii et taimed arenevad kiiremini. Samuti saab minikasvuhoonega pikendada sügishooaega: septembris, kui ööd jahenevad, võib panna kasvuhoonekapi ümber näiteks pott-tomatile ja basiilikule – see kogub päeval soojust ja öösel hoiab külma eemal, nii et saagikoristus pikeneb paar nädalat. Mõni kasutab klaasitud rõdu või verandat samal eesmärgil – oktoobris kolitakse potid veranda akna taha “soojust koguma”, nii et esimesed hallad neile liiga ei tee. Kuigi detsembrini see trikk ei kesta, on vahe märgatav: kasvõi kaks lisanädalat lõikusaega võivad anda veel ühe portsu pestokõlblikku basiilikut.
Samuti tuleb mängu valgus: paljud väikesed aiad ja rõdud ei saa piisavalt päikest ümbritsevate majade või puude tõttu. Abiks võib olla spetsiaalne kasvuvalgusti ehk taimelamp. Näiteks on olemas väiksed ledribad, mida saab rõdukasti alla peita, et need õhtuti paar tundi lisavalgust annaks. Mõni aednik on paigaldanud lausa liikumisanduriga hämaraanduri, mis lülitab lambi automaatselt sisse, kui loomulikku valgust jääb väheks. Need lahendused on küll veidi tehnilised, aga üha kättesaadavamad ka tavakasutajale. Nende mõte on imiteerida päikesevalgust spektri poolest – taim “arvab”, et päev kestab kauem. Tulemuseks kasvab ürt veidi jõudsamalt ka varjulises nurgas.
Kui rääkida kastmisest, siis on leiutatud mitmesuguseid isekastvaid potte ja kapillaarmatiga alustalusid. Näiteks on rõdukaste, mille põhjas on veereservuaar: valad vee sisse ja taim imeb seda altpoolt mõne päeva jooksul, nii et iga päev ei pea kastekannu haarama. Ka on olemas ajastiga tilkkastmissüsteeme, mis ühendatakse veeanumaga – voolik jookseb potti ja tilgutab korrapäraselt vett. Need on eriti populaarsed hobiaednike seas, kes nädalavahetusteks linnast ära käivad.
Väikestes aedades, kus ruumi maa peal napib, saab fantaasiat kasutades ürte kasvatada ka vertikaalpindadel. Paljud on proovinud näiteks euroalustest tehtud seinakaste: alus seinale, tekivad riiulivahed, kuhu potid sisse. Või kasutatakse rippuvaid ampelle (harilikult lilled, aga miks mitte ampelmaasikas ja ampel-tüümian?). Samuti sobivad ronitaimedest ürdid – näiteks humal (õllemaitseks) või aeduba (noored kaunad ürdise lisandina) – neid juhitakse mööda võreseina üles, nii et ka seinad haljastatakse maitsetaimedega.
Kokkuvõttes võib öelda, et ükski piiratud ruum ega linnakeskkond pole takistuseks, kui kasutada olemasolevaid abivahendeid loovalt. Potid, peenrakastid, mini-kasvuhooned, kasvulambid – need on kõik justkui tööriistad, millega põhjamaisest lühikesest suvest viimast võtta. Väikeses aias, kus peenart rajada pole võimalik, saab nende võtetega luua toimiva ja kauni ürdiaia, mis pakub nii saaki kui silmailu.
Ürdikasvatuse mõtestatus: kultuuri ja emotsiooni puudutus
Maitsetaimede kasvatamine pole pelgalt praktiline tegevus, vaid ka kultuurne ja emotsionaalne kogemus. Põhjamaades, kus talv on pikk ja loodus suure osa aastast uinunud, on tilli või basiilikupoti rohelus aknal justkui lootuse märk – meenutus, et elu tärkab taas. Vanasti olid taludes akende all lihtsad kastid maitsetaimede ja lilledega, et tuua suve tunnet tuppa ka siis, kui väljas on pakane. Tänapäeval võib linnakorteri elanik tunda sarnast rõõmu, nähes detsembrikuu halluses oma aknal rohetavat rosmariinioksakest: see pakub lohutust ja sidet loodusega ajal, mil õues on kõik hall ja elutu. Ürdid võivad seega toetada kodutunnet – nende lõhnad ja maitsed seostuvad paljudel lapsepõlve või koduste toitudega. Näiteks piparmündi aroom toob meelde suvised teepäevad vanaema aias; tilli lõhn võib viia mälestustes tagasi vanaema kurgipurkide ja värske kartuliga kaetud laua juurde.
Kultuurilises plaanis on ürdiaed olnud läbi aegade väike apteek ja maitsekoobas. Põhja-Euroopas pidasid mungad juba keskajal kloostriaedu, kus kasvatati ravimtaimi – selles traditsioonis on midagi pühalikku. Kui me täna oma rõdul kummelit või salveid kasvatame ja neist teed keedame, astume justkui samasse inimkonna jalgrajale, mida on tallatud aastatuhandeid. See ühendab meid esivanematega ja rahvatraditsiooniga: ka nemad otsisid loodusest leevendust ja maitseelamust.
Maitsetaimede aiandus võib pakkuda ka vaimset kosutust. Mullaga tegelemine, olgugi väikeses potis, on teraapiline – see maandab stressi ja pakub rõõmu uute lehepungade märkamisest. Linna kiires elus võib oma ürdipoti eest hoolitsemine olla teadlik aeg maha võtmine: iga päev paar minutit taimedele vee andmist ja nende jälgimist on nagu väike meditatsioon. Taimed õpetavad kannatlikkust ja hoolivust. Kogenud ürdiaednik teab, et saaki ei saa rutakusega suurendada – peab laskma loodusel oma rada käia, meie saame vaid tingimusi sättida. Selline partnerlus loodusega annab mõnusa rahulolutunde.
Samuti on ürdid kogukondlikult ühendavad. Vahel jagavad naabrid omavahel pistikuid ja nippe: üks kasvatab edukalt estragoni ja annab teiselegi, teine õpetab, kuidas piparmünti taltsutada. See loob kogukonnatunnet ja ühisvastutust roheluse eest ka linnakeskkonnas. Maitsetaimede vahetamine on justkui uue aja “juuretüki jagamine” – jagad tükikest oma aiast, et teise aknalaualgi see rohelus edasi elaks.
Emotsionaalselt on maitsetaime kasvatamine eriline ka seetõttu, et see annab vahetu tasu meeled läbi. Sa mitte ainult ei näe oma töö vilja, vaid ka tunned seda lõhnana ja maitsena. Kui salatist või suvikõrvitsast saab küll kõhu täis, siis maitsetaim pakub peenemat naudingut – üks värske basiilikuleht pastaroas võib tõsta roa täiesti uuele tasemele. Ja kui tead, et see leht tuli sinu enda potist, on maitse justkui kolmekordselt parem. See on psühholoogiline fenomen – oma kasvatatu hindamine. See paneb ka toitu rohkem austama; kui nägid vaeva koriandri kasvatamisega, siis ei viska sa niisama kergekäeliselt toitu ära, kuhu seda koriandrit läks.
Lisaks on maitsetaimedel tihti sümboolne tähendus. Näiteks basiilik on paljudes kultuurides armastuse ja pühendumuse sümbol; rosmariin seostub mälestustega (ütleme ju “rosmariin mälu turgutamiseks”). Põhjamaades sümboliseerib lihtne till suvesoojust ja viljakust – tillivihk on igas köögiviljapeenras aukohal, justkui kuulutamas: “Siin maal on elu ja toitu küll.” Seega oma ürdiaia pidamine võib tunduda küll argine hobi, aga sügavamal tasandil on see osa sellest, kuidas me defineerime kodusust ja suhestume loodusega.
Ürdiaedade buum: jätkusuutlik hobi või tarbimistrend?
Viimastel aastatel on maitsetaimede kasvatamine tõusnud peaaegu moevooluks. Igal turul müüakse maitsetaimede istikuid, ehituspoed on täis ürdipotte ja spetsiaalseid kasvulampe. Sotsiaalmeedias jagatakse pilte kaunitest rõduaiakestest. Kas see ürdiaedade buum on positiivne ja jätkusuutlik nähtus või pigem järjekordne tarbimistrend, mis võib varsti vaibuda?
Ühelt poolt võiks öelda, et igasugune liikumine, mis lähendab inimesi taimedega, on teretulnud. Kui linlane ostab maitsetaime poti ja hakkab seda kasvatama, võib ta seeläbi paremini mõista toidukasvatuse vaeva, saada teadlikumaks looduse rütmidest ning vähendada oma ökoloogilist jalajälge (ei pea ostma lõputult poest lõigutud maitserohelist plastkarbis, vaid noppida ise). On tõsi, et oma maitsetaimede kasvatamine võib olla keskkonnasäästlik, kui see asendab näiteks kaugelt imporditud ürdipuntide ostmist. Samuti soodustab see bioloogilist mitmekesisust linnakeskkonnas – rõdulillede asemel piparmünti kasvatades annad toitu mesilastele ja putukatele, kes ka linnas oma tolmeldamistööd teevad.
Teisalt on buumidega see oht, et need võivad muutuda ületarbimiseks. Kui inimesed tormavad ostma kõiki võimalikke aiavidinaid – ürdipüramiide, automaatseid taimekastjaid, stiilseid keraamilisi potte iga ürdi jaoks eraldi, üha uusi ja uusi istikuid igal kevadel – siis võib küsida, kas tegu on veel ökoteoga või lihtsalt uue ostlemisvaldkonnaga. On näha, et turule on tulnud tohutu valik ürdiaksesuaare, mida tegelikult taime kasvatamiseks tingimata vaja pole, kuid mis on ilusad või “nutikad” vidinad. Mõni kriitik ütleks, et me oleme suutnud isegi nii lihtsa asja nagu tilli kasvatamine muuta tarbimisobjektiks – selle asemel, et vana konservipurk mulda täis panna ja aknale tilli külvata, ostetakse spetsiaalne ürdipott sisseehitatud valgustusega. Küünilisemalt vaadates võib see tunduda mõttetu rahakuluna ja pigem tarbijalikkuse ilminguna, kus trendikas eluviis (omada urban jungle stiilis kööki) võtab võimust tegeliku loodusearmastuse üle.
Siin peitub aga tasakaal. Jätkusuutlik ürdiaed on kindlasti võimalik: ta kasutab taastuvat mulda (vältides turbakaevanduse ülemäärast koormust), eelistab maheväetisi või komposti, taaskasutab potte ja anumaid, püüab koguda vihmavett kastmiseks, jagab istikuid sõpradega selle asemel, et igal aastal uusi osta. Selline lähenemine on kooskõlas rohelise mõtteviisiga. Samas ei saa pahaks panna ka algajat rohenäppu, kes ostab stardikomplekti “Köögiaed aknalauale” – kui see innustab teda aiandusjärjele jääma, siis on see pigem investeering hobisse kui tühitarbimine.
Oluline on aga teadlikkus. Maitsetaimede buum võiks ideaalis tulla koos teadmiste buumiga – et inimesed õpiksid, kust nende toit tuleb, mis tingimusi ta vajab, ja mõtleksid laiemalt oma tarbimisharjumuste peale. Kui ürdiaed innustab kedagi ka muid toite rohkem ise valmistama (võttes aega, vähendades valmistoidu ostmist) või komposti tegema aknalaual taimejääkidest, siis on selle mõju väga positiivne. Kui aga ürdipott jäetakse nädal hiljem tähelepanuta ja visatakse siis närtsinult minema, et järgmisel kuul uus osta, siis on see tõesti pigem ühekordse kasutuse kultuur ka taimevallas.
Põhjamaades ja Baltikumis on ses buumis ka oma kohalik nüanss. Siinsetes riikides on tugev loodustunnetus ja isetegemise traditsioon – paljud mäletavad, kuidas vanavanemad pidasid aeda ja kasvatasid omale tilli-peterselli ise. Ürdiaia trend pole seega meile tegelikult midagi uut, pigem on see vana komme uues kuues. Seega võiks loota, et see pole pelgalt mööduv moeasi, vaid osa laiemast liikumisest tagasi looduse poole. Mõnes mõttes ongi maitsetaime potis kasvatamine väike vastupanuakt suurtööstuslikule toidutootmisele – sa kontrollid ise väikest, aga olulist osa oma toidust ja maitsetest. See on jätkusuutlik siis, kui see mõtteviis püsib ja süveneb.
Kriitiline küsimus “kas see on jätkusuutlik või tarbijalik” taandub lõpuks iga aedniku enda hoiakule. Üks võib koguda uhkusega haruldasi ürdisorte igal aastal uusi seemneid tellides – tema jaoks on see hobi nagu margikogumine, ja võib-olla polegi eesmärk ökoloogilisus. Teine võib kasvatada aastaid ühte ja sama tüümianipuhmast, talveks keldrisse viies ja kevadel tagasi tuues, olles nii järjepidev ja lojaalne oma taimele – temale on see peaaegu pereliige, kellesse suhtutakse hoole ja armastusega. Mõlemal juhul toovad ürdid inimeste ellu rõõmu ja loodust, mis on iseenesest positiivne. Kui aga vaadata suuremat pilti, siis võiksime julgustada, et ürdiaedade buumist kasvaks välja teadlikum taimedega kooskõlas elamine, mitte ei sumbuks see vaid Instagrami fotode ja lühiajalise vaimustuse tasemele.
